Kui palju on teie firma väärt – kuidas käib ettevõtte väärtuse hindamine

Motiive, miks soovitakse ettevõtte väärtust hinnata, võib olla erinevaid: näiteks väärtuse korrektne raamatupidamislik kajastamine, ettevõtte müük või ühinemine, kapitali kaasamine või lihtsalt omaniku vara suuruse hindamine. Ettevõtte väärtuse hindamise teemat avab PricewaterhouseCoopers-i äritehingute nõustamise vanemkonsultant Teele Talpsepp.

Ka ettevõtte väärtust loovaid tegureid on palju: toimiv ärimudel, kaubamärgid, patendid, lepingud, tuntus, turud, tooted, varad, inimesed jms. Mõnda neist faktoritest on keeruline eraldi hinnata, kuid kõik nad mängivad ettevõtte väärtuse kujunemisel suuremat või väiksemat rolli. Arvestada tuleb ka sellega, et eri poolte silmis võib ettevõtte väärtus varieeruda, kuna igaüks tähtsustab neid tegureid erinevalt. Sellest hoolimata on välja kujunenud meetodid, millega antakse hinnang ettevõtte väärtuse suurusjärgule.

Praktikas toetutakse olenevalt vajadusest peamiselt kolmele väärtuse hindamise meetodile, milleks on
- netovara meetod,
- turumeetod ja
- tulumeetod.

Ettevõtte väärtuse hindamise meetodid

Netovara meetod

Netovara meetod võtab ettevõtte väärtuse hindamise aluseks asendusväärtuse. See lähenemine põhineb eeldusel, et investor ei ole nõus maksma ettevõtte eest rohkem, kui kuluks ettevõtte varade asendamisele. Ettevõtte omandamisega võetakse lisaks varadele üle ka kohustused, seepärast tuleks ettevõtte väärtuseni jõudmiseks varadest lahutada kohustused.

Netovara meetodi näide. Taksofirma varaks on auto jääkmaksumusega 10 000 € ja võlg pangale 6000 €. Lahutades varadest kohustused (10 000 € – 6000 €), saame ettevõtte väärtuseks 4000 €.

Investor saaks käivitada ka oma ettevõtte 4000 € eest, võttes lisaks pangalt laenu 6000 €, et osta samasugune auto 10 000 € eest.

See lähenemine on küll lihtne, kuid ei võta arvesse ettevõtte lisandväärtust ega võimet genereerida tulevikus raha. Osalt just seetõttu on netovara meetodil leitav ettevõtte väärtus kõige väiksem (võrreldes turumeetodil ja tulumeetodil arvutatava väärtusega).

Turumeetod

Turumeetod võtab ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks võrreldavad noteeritud ettevõtted või võrreldavate ettevõtetega toimunud tehingud. Mida sarnasem on võrreldava ettevõtte suurus, tootevalik, asukoht ja muud näitajad, seda sarnasem peaks olema võrreldava ettevõtte väärtus.

Turumeetodi puhul kasutatakse sageli suhtarve, millest kõige levinumad on P/E, P/B, P/S, EV/sales ja EV/EBITDA . Eeldusel, et ettevõtted on võrreldavad, on ka nende suhtarvud võrreldavad. Kui teame võrreldava ettevõtte suhtarvu ja hinnatava ettevõtte valitud näitajat saame arvutada ettevõtte väärtuse. Leitud ettevõtte väärtusest tuleb lahutada ettevõtte netovõla summa, et jõuda omakapitali väärtuseni.

Turumeetodi näide. Võrreldava ettevõtte EV/EBITDA suhtarv on 8. Meie hinnatava ettevõtte EBITDA on 200 000 €. Korrutades selle suhtarvuga 8, saame hinnatava ettevõtte väärtuseks 1 600 000 € ning kui netovõla summa on näiteks 400 000 € saame omakapitali väärtuseks 1 200 000 €.

Tuleb arvestada, et avalikest allikatest pole võimalik kätte saada võrreldava ettevõtte kogu infot. Seetõttu on raske määrata tema sarnasust hinnatava ettevõttega. Selle riski maandamiseks tuleks valimit laiendada ehk analüüsida suuremat hulka sarnaseid ettevõtteid.

Turumeetodi kasutamine on kiire ja mõistlik lahendus, kui leidub piisav hulk sarnaseid ettevõtteid, mille kohta on vajalikud andmed kättesaadavad. See meetod vajab siiski üldistamist, mistõttu võivad tehingu osalised jõuda ettevõtte hindamisel erineva väärtuseni.

Tulumeetod

Tulumeetodi kasutaja analüüsib ettevõtte väärtuse leidmiseks seda, milline on ettevõtte eeldatav võimekus genereerida tulevikus rahavooge.

Üks võimalus on kasutada diskonteeritud rahavoogude meetodit (discounted cash flow ehk DCF), mis jaguneb kaheks mudeliks:

• vabad rahavood omanikule (free cash flow to equity ehk FCFE) ja
• vabad rahavood ettevõttele (free cash flow to firm ehk FCFF).

Siin artiklis keskendume FCFF-i mudelile.

Vaba rahavoo mudelis käsitletava aja võib mõttes jagada kaheks:

• prognoosiperiood ehk aeg, mille jooksul ettevõte saavutab stabiilsuse, ja
• terminaalaasta, mis peegeldab ettevõtte prognoosiperioodile järgnevaid ehk stabiilseid rahavooge kuni lõpmatuseni.

Praktikas kasutatakse tihti viieaastast prognoosiperioodi, sest selle aja kohta ollakse võimelised andma piisava usaldusväärsusega finantsprognoose.

Prognoosiperioodi iga aasta kohta arvutatakse välja vabad rahavood ettevõttele (FCFF). Maksusüsteemi eripärast tingituna on vabade rahavoogude arvutuskäik Eestis alljärgnev:

FCFF=(EBIT+DA-∆NWC-CAPEX)×(1-TAX),

kus

• EBIT on ettevõtte ärikasum;
• DA põhivara kulum ja allahindlus;
• ∆NWC netokäibekapitali muutus;
• CAPEX investeeringud põhivarasse;
• TAX Eesti tulumaksumäär.

Arvutatud prognoosiperioodi tulevased rahavood on vaja tuua nüüdisväärtusesse. Selleks diskonteeritakse rahavood kaalutud keskmise kapitali hinnaga (weighted average cost of capital ehk WACC) ehk diskontomääraga. Diskontomäär on keskmine tulumäär, mida ettevõte eeldatavalt maksab oma finantseerijatele. Diskontomäär koosneb kaalutud intressi kandva võõrkapitali ja omakapitali hinnast.

Terminaalaasta tarbeks lisatakse prognoosiperioodi lõppu lisa-aasta, kus ettevõte on saavutanud stabiilsuse. Seda väljendab normaliseeritud EBITDA, käibekapitali muutus optimaalse ettevõtte käibekapitalini ja investeeringute suurus tasemel, mis on vajalik ettevõtte pikaajaliseks toimimiseks.

Terminaalväärtuse leidmiseks jagatakse terminaalaasta rahavood kapitalisatsioonimääraga. Saadud väärtus peegeldab prognoosiperioodile järgnevaid ettevõtte rahavooge prognoosiperioodi lõpu ajalises väärtuses. Saadud terminaalväärtus diskonteeritakse nüüdisväärtusesse.

Liites terminaalväärtusele prognoosiperioodi nüüdisväärtuse, saame ettevõtte väärtuse.

Tulumeetodi (FCFF) näide. Vabad rahavood (tuhandetes eurodes) ettevõttele, kui diskontomäär on 10%, kapitalisatsioonimäär 8% ja kasvumäär 2%.

Oluline on meeles pidada, et FCFF-i mudeliga leitakse ettevõtte väärtus, mis ei ole võrdne omakapitali väärtusega.

Omakapitali väärtuse arvutamiseks on vaja korrigeerida ettevõtte väärtust netovõlaga, mille saame, kui lahutame võlakohustustest maha vaba raha ja raha ekvivalendid. Saadud omakapitali väärtus on summa, mille omanik võiks ettevõtte müügist eeldatavalt saada, kuna ka kohustused jäävad uue omaniku kanda.

Omakapitali arvutamise näide. Ettevõtte väärtus on FCFF-i meetodi järgi 1 000 000 €, ettevõte on pangale võlgu 400 000 € ja ettevõtte pangakontol on 100 000 € vaba raha. Piltlikult maksab ettevõte pangakontolt 100 000 € pangale laenu tagasi ning ostjalt laekunud 1 000 000 € jaguneb järgnevalt: 700 000 € omanikule ja 300 000 € pangale.

Omakapital = 1 000 000 € – (400 000 € – 100 000 €) = 700 000 €.

Tulupõhine meetod on praktikas enim kasutatud ettevõtte väärtuse hindamise viis, kuid see eeldab ligipääsu ettevõtte detailsetele finantsandmetele ja realistlikke finantsprognoose.

Ettevõtte väärtuse hindamine nõuab aega, teadmisi ja oskusi

Ettevõtte väärtuse hindamiseks on eri meetodeid, millest siinne artikkel kirjeldab kolme enim kasutatavat. Need tutvustused on esitatud lihtsustatud kujul ja tegelikkuses tuleb arvestada paljude lisafaktoritega.

Kui teil on soov ettevõtte väärtust hinnata, siis tuleks teemat käsitleda palju detailsemalt. Õige väärtuse teadasaamiseks tasub pöörduda professionaalse nõustaja poole. Nii saate ettevõtte omanikuna suunata keerukalt hindamiselt säästetud aja oma firma arendamisse.